Lennureis toimus seekord siis suunal Riia - Bergamo.Sealt edasi bussiga Milanosse, kust juba pikk 4 tunnine rongisõit Firenzesse (neile oli muidugi pikem sõit kes lõppjaama Napolisse sõitsid ;)) Hotell oli juba 2009 aastast tuttav ja kindla peale minek. Kõrval oli pikk park, kus ka maratonirada ca 10 km ulatuses tiiru tegi. Ja põhi vaatamisväärsused asusid umbes 2 km jalutustee kaugusel.Laupäeva hommikul silmi lahti tehes kuulsin väljas vihmasadu. Ja mitte õrna seenevihma vaid kallas kõvasti.
Vedasin jooksuriided selga, uued sussid jalga ja suundusin õue. Vihm oli õrnaks udukaks taandunud. Esimesel kilomeetril kirusin, et buffi polnud pähe pannud, pea külmetas :) Kavas oli kopeerida aasta tagust Kölni laupäevajooksu. Kõik tundus olevat korras. Jalgade seisukorra üle kaebust esitanud ei oleks. Viimasel kilomeetril enne hotelli sain ka korraliku paduka kaela :D
Peale hommikusööki läksin uurima millise transpordiga messile saab (olgu õeldud, et sama mees kes 2009 aastal juhatas meid pisut valesse kohta oli oma ülesannete kõrgusel ja juhatas meid nr. 12 bussi peale kohas kus sellise numbriga bussi küll ei olnud) Küll aga teatas ta rõõmusõnumi, et see olla erakordne juhus kui Firenze maratoni ajal vihma ei saja ja homne päev selline tõotaski tulla. Andsin talle mõista, et 4 aastat tagasi oli ka perfektne ilm kui seal oli, mille peale ta hüüatas "Oh, it's You! Come back next year again :)
Messil pikalt aega ei raisanud.Tagaukse kaudu sai sisse hiilitud (mingi seltskond arvas, et juhatab hea otsetee messile)Materjalid käes, tiir rahvasummas läbi murtud ja minekut.Firenze maraton pole kiibisüsteemis mingit uuendust teinud.Ikka samasugune raske tükike ripub numbri küljes.
Õhtul sai siis oma keemiakotike välja otsitud.Rõhk oli enervit'i toodetel. Uuendusena mõtlesin proovida toodet mis pidi ligi pooleks tunniks surnud üles äratama (puhas guarana kokteil).Pükstena otsustasin lühikesi liibuvaid kasutada sest tavaliste jaoks jäi reitelt pekk maratoniks maha võtmata :D
Maratonipäev.
Kuna start kell 9 hommikul, siis 6 oli juba söögiaeg. Pudru ei kippunud küll mingi valemiga alla minema. Libistasin banaani sisse ja toppisin tsipa pudru ka järgi ja 1,5 tunniks veel voodisse vedelema.
Veidi enne 8't läksin rongkäigule. See tee mis igapäevaselt jõe ääres on täis autosid ja rollusid oli pühapäeva hommikuks vallutatud maratoonarite poolt.Nautides sooja hommikupäikest ja vitsutades energiabatooni sai üsna märkamatult stardiala juurde jõutud. Ei tulnud selleks ronida enam üles Michaelangelo platsile, vaid start oli nüüd madalamalt ja teiselt poolt jõge.
Enne starti paluti jooskjaid minutilisele leinaseisakule Sardiinias tormi ja üleujutuse tagajärjel hukkunutele (kuna Eestis oli ka leinapäev kuulutatud siis võis samas seda ka Lätis hukkunute mälestuseks pidada)
Jäi üle veel välja mõelda mis tempoga minna jooksma seda maratoni...mul polnud õrna aimugi! Mõtlesin, et vaatan mis teevad 3:15 ja 3:30 pallid. Eeldasin vaid, et jään sinna kuhugi nende vahele jõlkuma. Teist kordselt peale esimest Amsterdami maratoni otsustasin kasutada pulsivööd. Ütleme nii ,et ega väga jooksuajal pulssi küll ei vaadanud.Stardiks üritati rahvast seekord käima tõmmata Avril Lavigne'ga. Ei olnud küll samal tasemel mis eelmisel aastal Kölnis, aga meeleolu lõi seegi. Tuleb tunnistada, et stardi üleviimine uude kohta oli mõistlik tegu. Ruumi joosta oli algusest peale piisavalt.Ei oskagi jooksu kohta miskit väga rääkida. Kuni 20 kilomeetrini jooksin seal 4:50 tempo ligi. Nagu eeldasin asusin kahe pallide grupeeringu vahepeal. Täpset kohta ei mäleta ,aga vist oli kuskil 18. kilomeetri juures Pitti palee läheduses kus jooksin vasakus kurvis postile sisse. Rahvas tõmbus minu eest laiali...osad kõnniteele rada lõikama, osa jäid teepeale ja minu reis lendas otse kümnesse :D Poolmaratoniks olin juba küpse. Enne 2'te tundi olid juba reites krambialged. 32. kilomeetri rauteeületus silla eel manustasin selle guarana kokteili ka sisse. Tunnistan ausalt, et maitseelamus oli selline, mis peaaegu mu sisikonna oleks sinna samasse tõusupeale jätnud. Polnud midagi meeldivamat ka kohe käepärast mida peale võtta. 5 kilomeetrit enne lõppu käisid krambikesed läbi peaaegu igaltpoolt...mõlemad reied, käed(esmakordne nähtus), üks säär. Teisel olin achilka kinesioga pisut teipinud ja see oli koht mis kõige vähem muret tegi. Lõpus üritasin veel endast selle hetke viimast välja võtta, aga see üritus sumbus enne lõpukurvi, kui hetkeks osutus jooksmine ja isegi käimine võimatuks. Lõpusirgel võttis valu isegi silma märjaks :D Või oli see õnnis teadmine ,et ikka mingi valemiga lõpuni jõudsin. Puhtaks ajaks oli siis seekord 3:40:36. Ütleks veel, et Firenze rada on läinud tunduvalt raskemaks võrreldes 2009nda aastaga. Lisandunud on kaks tunnelit.Aga see pole vabandus. Mäletan väga hästi ,et kui joosta jõuad siis tõusukesed ei ole probleemiks.
 |
| Vasak reis mõned päevad peale jooksu |
Olen nüüd peale maratoni päris hästi jalad alla saanud.Otsustasin, et pole puhkust ära teeninud ja nädal hiljem alustasin lippamistega. Tunnen veel pisut väsimust, aga mitte jalgades. Järgmiseks aastaks on põhimõtteliselt tehtud plaan taaskord joosta kaks maratoni. Enamvähem on valik ka tehtud ,aga hetkel veel jätan need saladuseks.
Kerget jalga ja ärge siis talvel libedaga joostes luid murdke :D
