Dejavu

Jutt siis seekord libahundi jälje otsimisest.Kevadise selle sarja etapil saadud teine koht pani tõsiselt mõtlema juba suvel maratoniplaane tehes võimalusele minna libahundi sügisetapile kokkuvõttes teist kohta kaitsma. Punktivahed olid piisavalt suured, et mitte unistada esikohast ja ka teisekoha kindlustamine tundus suht reaalne.Saigi siis mingi aeg otsustatud ,et vahetame esialgsesse plaani kuulunud Amsterdami maratoni välja Kölni omaga.Minu puhul oli tegemist üsna suure riskivärgiga, sest 8 maratoni on andnud juba kogemuse selles suhtes,et tean millises seisus võin olla maratonijärgselt. 6 päeva taastumiseks on minu puhul selgelt liiga vähe...aga 6 päeva pärast libahundi stardis me olime.Mainiks veel ära et teisipäeva öösel vastu kolmapäeva väiksel ca 10 km matkal lennujaama oli meil mõlemal nii minul kui Rannol jalgadega probleeme.Reedeks sain mina enda omad mitte valu tegevasse konditsiooni. Vähemalt 3 korda treppe mööda 5ndale korrusele ja alla lipates küll miskit viga ei olnud :) Libahundi hommik läks kiireks...pidin peaaegu sisse magama, söödavat mul polnud, lootsin Ranno varude peale :) Poest haarasin vaid paar batooni.Selle aastased mõlemad etapid on rajaplaneerimisel olnud suht keerukad.Mitte ei taha sobivat valikut leida...seekord erinevalt kevadest liiga palju üle ei mõelnud ja aega ümberplaneerimisele ei kulutanud.Korraldajatele heidaks ette pisut seekordset stardi andmist. Kusagil jutu keskel poetatud "Nüüd" ei ole piisavalt veenev ja konkreetne stardikäsklus.Kui finishis iga ettenähtud aja ületatud minuti eest saab ühe miinuspunkti siis tahaks ikkagi teada täpset aega millal kell käima lükata.Päris üksikasjalikult ei hakka seda 6 tunnist seiklust läbi kammima ,aga toon ära mõned meeldejäävamad hetked. Esimene ujumine tuli üllatavalt vara Pääsküla jõe äärse punkti nr52 ära võtmisel otsustasime ,et on vara ujuma minna ja läheme ringiga sillast. see oli vale otsus ja ajakaotus sest teiselpool jõge kahlasime rinnuni olevast kraavist läbi.Punkti nr35 juures (vähem kui tund stardist) panin valuvaigisti sisse sest põlvevalu hakkas kergelt endast märku andma.Pääsküla raba oli minu jaoks täiesti avastamata maa. Päris lahe oli..mulle meeldis see esmakordne külastus.Lisaülesannete jaotus oli meil hästi ära jagatud. Kui oli vaja võssa sukelduda siis oli see väljakutse minule ja kui kajakiga kruiisida siis sai ranno seda teha.Aga ütleme ära ,et samal ajal teisel võistkonna liikmel polnud sugugi lõbus sest seismine oli vägagi külm tegevus märjas sügises. Mäletan, et mingi hetk rajal mõtlesin ,et tore oleks kui kannataks vähemalt 3 tundi joostes ära siis järgmine siht oli 4 tundi. tegin ka vahepeal märkuse Rannole ,et linna orienteerumine on raske.  Pole erilist puhkemomenti võtta jalutamise näol nagu seda oli mingi hetk jägala soodes ja võpsikutes.Rulluisk oli minu jaoks seekord väga raske. Põlv ei lubanud väga korralikku uisuliigutust teha. Mis puudutab lendava taldriku lennutamis oskustesse siis Rannole ütleksin, et kas ma mitte Jõulumäe laagri ajal ei maininud ,et mõnikord võiks laagri kavasse ühe väikse diskgolfi mängu ka võtta. Nüüd oleks see ehk marjaks ära kulunud.Muidugi omaette tase on kaugelt eemalt kohtunikule pihta saada, aga lähedalt ketast korvi ei saa :D

Viimased 1,5 tundi minu jaoks on väga ähmased. Astangu tunnelis kolistamisel suutsin veel natukene end kiiremini liigutada,aga Harku rabasse jõudmisel hakkas juhe kokku jooksma mõlemal vist. Ma vähemalt ei näinud päkapikke ja olematuid punkte metsas kus neid polnud :D Päris viimasest lõpust ütleksin seda, et kuidas see Taaraka väljend oli? " Imesin end silmamunade peal finishini" ...Vahetult enne finishit Ranno veel sundis mind vägisi elektrirongi ette ka hüppama :D Sellele vaatama ta jäime 46 sekki finishisse hiljaks.Kodus vaatasin ,et see viimane raske kilomeeter sai kruiisitud 4:48ga.Rohkemaks sel hetkel enam võimu ei olnud. Minu kell andis läbitud distantsiks 51,65 km. Millest siis ca 4 olid uisku. Kahe etapi kokkuvõttes suutsime oma teise koha säilitada. sel etapil olime viiendad,kuid punktivahed pole suured.Ranno suutlikuses ma ei kahelnud, aga olen üllatunud pisut endas. Väga ei uskunud, et suudan 6 päeva peale maratoni 6 tunnise rogaini läbida ja seda enamusajast joostes.Sisuliselt oli meil käimispausikesi väga vähe...ainult tõesti kohtades kus jooksmine oleks liialt riskantne olnud.Tore oli muidugi ka see, et kuigi jalad olid vääääga paksud all siis krambiprobleem mind ei kummitanud ,ainult lõpu eel ühes kraavis hetkeks andis märku. Kuigi Rannole jäi miskit sellel etapil sisse kipitama...mõned võimalikud lisapunktid siis usun, et tegime täiesti korralikud 6 tundi (arvestades me tolle hetke seisundit) Viimase etapi tulemused ja selle aastane koondarvestus
Nüüdseks võin õelda, et jooksupausi pean miinimum vähemalt 2 nädalat. see sõltub põlve seisukorrast. Eile ja täna on päris hull olnud.Trepist üles ei saa, Alla veel hüppab ühel jalal.

Viva Colonia!

Pisikene lookene siis mu 9ndast maratonist.Alustaks siis sellest, et maratoni ettevalmistus oli väga kaootiline ja sai tehtud ka üks väga vale otsus viimasel nädalal. See on selge, et korralikus maratoni ettevalmistuses peab olema piisaval hulgal ka pikki krosse. Augustist alates tuli minul neid kokku 3. Jõulumäel laagris, Tõrva-Valga jooksul ja viimane 32 km'ne oli maratoni nädala esmaspäeval. See viimane oli mõnes mõttes õige, aga selles mõttes, et 6 päeva jäi veel maratonini väga vale otsus.Samas usun, et ilma selleta oleks tulemus olnud tükk maad hullem.
Maratoni valikuks osutus siis seekord Köln. Juba mitu aastat on see olnud mu huviorbiidis ja nüüd on see siis joostud. Mingi hetk oli väike lootus,et lõpuks õnnestub kogu 4ne seltskond koos ühele maratonile saada, aga Tõnu vigastuspaus tõmbas sellele kriipsu  peale. Aga koosseisus mina, Ranno ja Urmas oli see sellegipoolest esimene kord.
Kölni jõudsime reedel ja kohe hüppasime ka messilt läbi ja korjasime numbrid ära. Muidugi järgmine päev sai veel korra pasta partyl käidud.Nende kahe päevaga sai selgeks, et pühapäev tõotab tulla ka ühes suunas jõeääres päris tuuline.Nii ka oli.
Maratonile minnes olin seadnud vaid ühe miinimumeesmärgi...olla kiirem eelmise sügise Frankfurti 3:24st. Mul polnud õrna aimugi mis tempoga olen suuteline jooksma. sai õhtul siis veel väljamõeldud/arvutatud. Et algus üritan 4:30 km'le minna ja kui ei jõua siis lasen 4:37 peale. Nii ,et 3:15 aja peale ja jätsin siis ära kukkumis ruumi eesmärgi täitmiseks :)
Starti minek läks meil pisut kiireks,aga isegi ca 10 minutiline viivituspaus oli tegelikult liiast.Stardipositsioon oli igati ok. Polnud vaja väga peale starti kellegagi koha pärast kakelda.Seekord aitas mõnusa stardieelse feelingu luua Black eyed peas'i lugu. Esimesed kilomeetrid tulid tempoga umbes 4:20. Suht mõnus olek oli ja otsus oli, et mis seal ikka...lähme siis kerge riski peale välja. 6.ndal km kui rada jõeääres vastutuule 9le kilomeetrile pööras sõbrunesin ühe sakslasega :) Kurtis oma väsimust, oli 2 nädalat tagasi Berliinis jooksnud ja 2 nädala pärast läheb Franfurti jooksma. Kiitsin ta tugevust ja ütlesin ,et ma suudan vaid 1-2 maratoni aastas  joosta :) Poolmaratonini suutsin km aegu hoida 4:20 juures. Esimene pool tuli 1:32:04ga. Ootasin ärakukkumist, aga veel oli selleni aega 26nda kilomeetri juures hakkas tempo kergelt vaibuma. 30nda kilomeetri juures tundisn esimest korda tõsiselt ähvardavat krambiohtu.30 km vaheaeg oli 2:12:28.See on 4 minutit kiirem kui Tõrvast-Valka joostes. Igatahes sealt kukkus tempo kolinal allapoole.Ma ei hakka seda valu ja vaeva pikalt välja kirjutama. Viimase 12 km keskmise tempo saab vajadusel ise välja arvutada.Kohati oli igatahes tunne ,et ise nagu tahaks ja jõuaks, aga jalad on kellegi teise omad. Viimane tore koht oli veel sillatõus vähem kui km enne lõppu. Siis pandi hetkeks konkreetselt pidurid mõlema jala reitele peale. Õnneks allamäge veeresin ikka lõpuni välja :) Aeg 3:13:31.
Ma olen rahul :) Isegi väga rahul. Nii ajaga kui ka rajaga. See maraton andis järjekordselt aimu miks ma veel Eestis ei taha joosta. Meil on küll kerge maratonivaimustus jooksjate poole pealt peal, aga kas kunagi jõuab siia ka see aeg kui ühel pühapäeva hommikul minnakse perega raja äärde kaasa elama neile tuhandetele, kes sel päeval selle pika jooksutee on jalge alla võtnud? Ütlen  kokkuvõtteks, et kes otsib järgmiseks sügiseks maratoni kus joosta siis Kölni soovitan minna küll.