Plaan:nädalake puhkust. Plaanitäitmine:teeme kaks nädalat siis juba.

Niisiis maratonijärgselt hooajale punkti pannes mõtlesin ,et pole rohkemat puhkust ära teeninud kui ühe nädala.Eelmine pühapäev tegin siis 3 tunnise matkaringikese ümbruskonnas (21,5km)Päris mõnus oli.Koju jõudes sai New Yorki maratoni teine pool ära vaadatud. Usun et kui Geoffrei oleks kusagil euroopas jooksnud siis oleks tema käes praegu ka ametlik maailmarekord.See mees on loom! :) Väga huvitav saab olema Keenia koondise olümpiakohtade jagamine. Praeguse hetkega hooaja edetabeli esimesed 20 meest on Keeniast. 21ne siis brasiillane dos Santos. Minu valik nende koondisele oleks kahekordne maailmameister Kirui, maailma kiireim mees Geoffrei Mutai ja maailmarekordiomanik Patrick Macau. Aga kes jääks välja? See õnnetu mees kes Frankfurtis jäi 4 seki kaugusele rekordist, üks stabiilsemaid keenialasi viimaste aastate jookusl- Emmanuel Mutai (world marathon majori arvestuse võitja). Igatahes otsus tuleb neil teha ja see saab olema ikka vääga raske.Ok tagasi enda juurde siis. Teisipäeval olin siis esimesel maratonijärgsel jooksuotsal.. 45 minutit.Tunne oli sama mis kevadel peale maratoni,et jalgades nagu jõudu ja värskust on ,aga väsimus on mujal sees. Kerge jooks ajas pulsi ikka korralikult üles. Ja siis algas teine sunniviisiline trennivaba nädal.Hommikul ärgates oli ikka jube sitt tunne, aga peale ülevaltpoolt tühjendamist tundisn end normaalselt ja läksin tööle. Seal ma muidugi kaua ei suutnud olla.1,5 tundi ja kodus tagasi ma olingi. Päev läbi olin siis horisontaalasendis teki all.Kõik kohad valutasid nagu peksa oleks saanud.Temperatuuriks oli 38.Hommikuks oli aga ime juhtunud. Palavikust polnud haisugi, enesetunne tibens ja tagasi tööl ma olingi. Ainuke oletus mul selle kohta, et miskit kahtlast sisse olin söönud.
Vähemalt need kes soovitasid mul ühe nädala asemel kaks taastumiseks võtta said oma tahtmise.Kaks nädalat tulebki.Uuele katsele jooksmiseks siis kas esmaspäev või teisipäev.
Natuke vutist ka. Kes peale eilset veel igasugust huvi jalgpallist kaotanud pole. Tundub ,et jäi üks uurimustöö tegemata meie koondise asjapulkadel.Kui vaadata statistikat, siis tundub nagu tal oleks  kombeks mängudes ohtralt kaarte jagada. Aga  telekast vaadates Kalkuni ulgumine oli küll kohati päris halenaljakas.Eriti see kui meeskond on 3:0 ees, siis nagu ei ole enam sünnis penaltit anda...isegi kui kohtunik ka näeb viga :D Üllatav oli ka aplaus mille sai Lindpere platsile joostes(vähemalt mulle tundus ,et aplaus ei olnud lahkunud Vungile) Üllatav just seepärast ,et tegelikult kui palju negatiivset vastukaja läbi käis varem ta koondises mittemängimise pärast. Aga nagu targad mehed ütlesid ,et me pole nii suur riik, et saame väga emotsiooni ajel valida keda võtta ja keda mitte koondisesse.Nii ,et paar väikest vangerdust meeskonnas, siis Iirimaal 4:0 ja penalteid lööma :D

Hooajale punkti panek Frankfurtis

Frankfurti ei läinud me siis otseteed Euroopa suurimasse lennujaama lennates vaid kõigepealt hollandi piiri äärde Weezesse lennates ja  sealt rongiga edasi Maini äärsesse Frankfurti.Rongipiletiga oli muidugi huvitav müsteerium, et kui internetti kasutades arvestasime  ühe otsa piletiga 40+ eurot siis tegelik tulemus kui küsida "cheapest price" oli 18 eurot sentidega. Huvitavaks tegi asjaolu see ,et kõik rongide väljumisajad olid samad ja ka sõiduklass oli sama mis netist otsides. Millest see ca 20 eurone vahe?  Seda me teada ei saanudki.
Frankfurti esimese õhtu muljed olid, et mida kuradit...suurlinna park on öösel vallutatud jäneste poolt ja poe akendel on kellad väärtusega 130 tuhat eurot (ok tol hetkel seda kella polnud, see tuli päevavalges koos turvamehega) 30 tuhandelisi oli aga reas nagu täitsa tavaline tarbekaup :)
Laupäeva hommikul vurasime Urmasega välja planeeritud pooletunnisele jooksuotsale. Krt ära eksisime :) 54 minutit tuli. Ja siis messile numbri järele. Mis mind messi ja üleüldse kogu Frankfurti maratoni info kättesaamise juures häiris oli see, et kõik oli saksakeelne.Ok inimesed olid kõik abivalmid ka kuid ikkagi ma eeldan, et ma polnud ainuke maratoniturist kes väga saksakeelt nicht sprechen. Järgmine keeleprobleem oli selles, et numbri küljes oli riba sildikesi mille eest midagi pidi saama, aga mis oli hinna sees ja mis mitte seda ju väga ei mäletanud ja ainuke infovoldik mis maratonist koju saadeti oli ka saksa keelne. Lõpuks saime igatahes pasta party makaronid kätte, alkovaba õlu, sponsorvesi ja coca kuulusid ka kompotti ning lisaks messil lasin 3:15 graafikuga käepaela ka välja trükkida. Õhtul siis veel kord nuudlitankimine(kui võrrelda Dublini ja Antwerpeniga siis Saksas saab päris odavalt nuudliroa kätte), kella keeramine ja tuttu ära.

maratonihommikul õue astudes oli näha ,et väike vihm oli öösel vist üle käinud, temperatuur oli 10 kraadi ligidal ja udutas. Esimene selle hommiku abivalmis kodanik tahtis hirmsasti meile juhatada kuidas kõige lihtsamalt maratoni starti saab.Teine abivalmis kodanik  ütles ,et me Urmasega saame täna tasuta sõita ja kolmas abivalmis kodanik lapsendas supportteami Jüri ära ja sai ka tasuta sõita :D Urmasega üritasime ärevust alla suruda ,et kummalgi mingit kõrget eesmärki pole ja tuleb tavaline pikk trenn täna :) Kuna aega oli siis käisime veel üleval messiruumis ära ja küsisime kuhu kiibid jätta.Ning seejärel starti ära.Ega sealgi väga aru saanud kuhu alasse minema peab.Suundusime 3:29 pallide suunas ,aga Urmast sinna ei lastud.Starti oodates loeti favoriitide nimesid ette. Tuntuimad mulle olid Robert Kiprono Cheruiyot(varem võitnud Frankfurti ja Bostoni maratoni),Siraj Gena(tolle kutiga jooksime eelmine kevad Roomas,tema võitis ma olin tagapool natuke) ja valge austerlane Günther Weidlinger ka päris tuttav nimi.Pisut enne starti leiti veel mu nõrk koht  ka üles ja pandi mängima Vangelise - Chariots of fire. See krt tõi juba eelmine kord roomas kananaha ihule, ei läinud teistmoodi ka seekord :D Stardipauk kõlas ja mustad mehed panid leekima.ise pidi ligi 5 minutit ootama. Esimesel kahel kilomeetril oli jälle tegemist pükste ülal hoidmisega (juba vähemalt teise või kolmanda maratoni järel luban need püksid välja vahetada) 2 geeli ja üks ampull tahtsid vägisi kanni paljaks kiskuda. Üsna pea peale starti lidus juba politseieskordi saatel trobikond tumedaid kutte vastu. See siis kolmas maraton kus nägin ka liidreid rajal(varasemad 2: Amsterdam ja Viin) 3ndal kildil olid ninaees 3:29 pallid, üks tahtis võistlejaid eksitada ja keeras võssa ära. Aga sellest ajagrupist tahtsin mööda saada ,aga nii kerge see polnud. 2-3 kilomeetrit üritasin järjest meeter haaval ettepoole saada ,et siis pallikestel eest ära joosta 4.45 tempo tundus liiga aeglane tol hetkel. Korra oli rajal ka üks kitsaskoht kus tuli nii kümnekonnaks meetriks kõndima asuda.Kuskil peale 5ndat kilomeetrit sain oma tempos 4:30ga liikuda.Kuskil 10nda kildi juures tundus vasak säär kuidagi kahtlaselt kange..mõtlesin ,et kui miski osa üles ütleb siis esimene on just see koht, aga läks teisiti.16ndal kildil pidin korra põieputkat külastama, sel hetkel olin ca minuti 3.15 graafikust ees.. Esimese poole ajaks sain 1.38:18. kõik kulges veel plaanipäraselt.Vahepeal sattusin jooksma mingi teatejooksu tegelasega kes jooksu ajal tsikliseljas olnud kaameramehe ees interviuud andis.Teistkordselt maini jõge ületades oli sillal lahe muusikapunkt..vähemalt lennult jäid mõnned sõnad kõrvu kummitama: "I keep on running, but i'm starting to tire" Peale 25ndat km langesidki km ajad 4:40-50 juurde. 30ndal tundsin esimest väikest krabialget vasakus reies.Koheselt vedel magneesium sisse.Järgnevates joogipunktides võtsin joomis/söömisala rahulikumalt kerge jalutuskäiguna8vähemalt siis enam kogu jooki ninna ei kallanud) 35ndal olid juba mõlemad reiepealsed krambimeelevallas.Sellises seisus enam alla 5 minuti kilomeetreid ei jooksnud.Kõige hullem saabus 4-5 km enne lõppu kui aegajalt lõi jalatalda kergeid krambitsükleid.See oli juba jooksmise seisukohalt täiesti pizdets:D Lõpp oli paras kannatuste rada ,aga selle korvas finish. Polegi varem diskosaalis finisheerunud ,aga mulle see sisehalli variant meeldis.Midagi teistmoodi.Minu finishiajaks polnudki mustad mehed veel Nairobi lennukile jõudnud vaid said preemiaid kätte.Lõppajaks siis mul 3:24:16. Näed siis, enne maratoni paar postitust tagasi just 3.24 ennustasingi.
  

Lõppkokkuvõtteks siis maratonist niipalju, et mulle Frankfurti korralduslik pool väga ei meeldinud.Kõik oli kuidagi nagu arusaamatu(võibolla ma seekord ei tahtnud aru saada?..ei tea)Oleksin isegi nii karm ja oma senise kaheksa maratoni hulgas asetaksin Frankfurti maratoni (iaafi road race gold labeli omaniku) korralduspoolelt viimaseks. Samas finishivariant mulle väga meeldis ja see jagaks koos Amsterdami olümpiastaadionifinishiga esikohta:)

Õhtul siis veel traditsiooniline vahuvein ja Burgerkingi menüü otseloomulikult.

Järgmine päev sai siis korralik jalutusretk tehtud.Hommikul jalule ja õhtul pimedas alles tagasi. Sai enamvähem linna turismiasjadele tiir peale tehtud..Isegi tükk ronimist oli kirikutorni, õnneks kõrghoone katusele sai liftiga sõita.Õhtul jälle vahuvein, seekord Urmase 10nda juubelimaratoni puhul.

Teisipäeva hommikul sõitsime rongiga tagasi Weezesse. Linn tundus välja surnud. Kui kuskil maja hoovis nägin veel mingeid inimmakette meenutavaid kaunistusi siis meenus vägisi Indiana Jonesi viimane fil kus tuumaplahvatuse tõttu ta võimast õhulendu külmkapis tegi. Õnneks mingeid plahvatusi polnud ja nagu välja tuli oli neil püha- All saints day. Sellega kaasnes see ,et seal väikelinnas polnud mitte millegagi aega surnuks lüüa.Olid vaid mõned avatud söögikohad kuhu ühte meiegi maandusime.Päris ok koht oli ma sain kohapeal värskelt vorbitud kausitäie lasagnet kätte ja sai telekast vutti jälgida.Peale ööbimist tuli teha veel selle reisi viimane matk Weezest lennujaama. kokku sai ca 9 km väikeste ringikestega.Kokkuvõtteks ütleks ,et tore trip oli.Kuigi polnud just mu lemmikmaraton siis hea aja üritajatel soovitan järgmistel aastatel siia tulla küll.Ega puhtjuhuslikult 14 meest alla 2:10 siin jooksnud ja ega see korralduslik pool saa ka nii kohutav olla kui kirjeldasin. Millegi eest on ju ikkagi see gold label tiitel neile antud!