Esimesed kiiremad liigutused 1,5 aastase pausi järel.

Kohila pikamaajooksu sari pakkus võimalust parandada isiklikku rekordit 2 kilomeetri jooksus ja sellega ma hakkama ka sain (tunnistan ausalt üles...pole varem seda distantsi aja peale jooksnud). Olid mul igasugused plaanid selleks jooksuks...eelkõige plaanisin aeglase esimese ringi taktikat  ja siis teisel ringil vajutamist. Lörri läks, kuna polnud väga aimugi kohal olnud jooksjate tasemest ja teiseks nii kui stardipauk kõlas olid kõik need mõtted peast läinud ja uus plaan oli end sundida kannatama ka 4ndat ja 5ndat ringi :) Esimesekilomeetri jooksin sisuliselt teisel rajal, kuna kellegi seljataga ma joosta ei oska. Teiseks kilomeetriks olin jäänud üksi pronksikohal jooksma :D ja kannatasin lõpuni ära. Uus rekord siis 6.55,43. Jäin rahule..ei uskunud ausalt õeldes, et sellise kiiruse lähedale olen suutnud end viia :)

Jägala jõe ümbrusest libahundi jälge otsimas

Alustaks siis sellest, et sellel üritusel osalemine sel aastal oli juba üsna varakult mu sooviks. Tunnistan ka seda ,et kuigi Ranno oli mu selle mõtte peale pisut üllatunud siis mingi hetk uskusin, et suudame esimesele reale lõpptulemustes tulla. Millest selline uskumus? Eks ikka eelmise aasta kevadetapp Tuksil. Ma tean mis seisundis ma tookord selle kuus tundi läbisin, lisaks peale võistlust natuke kaarti uurides oli väike kahetsus tookord hinges ,et esikohast jäi tegelikult vääääga natukene puudu. Ja nüüd tervete jalgadega...täis tahtmist..miks mitte loota esikohta?
Ok nüüd siis ka selle aastasest üritusest. Mõlemal oli pikk õhtu seljataga...ei tea kaua Ranno hokit vaatas, igatahes mina jõudsin koju alles kell 2. Hommiku jõudsin kiiruga pudru sisse lahmida, lisaks ka asjad pakkida ja oligi minek Jägala jõe suunas. Mäletan, et Ranno millalgi avaldas arvamust ,et tundi teekonna planeerimiseks vaja pole...ütleme nii, et tegelikult jäime päris ajahätta...riideid vahetades..samal ajal kaarti uurides ja mõni mees kreemitades jõudis stardihetk päris kiiresti kätte. Algusjutt jäigi kuulmata...lisaks polnud aega isegi maast oma numbriga kaarti otsida. Kiirelt korraldaja käest stardikaart ja siis metsa punuma. Stardiülesanne oli neljast punktist leida tähed ja sellega siis stardi juures leida sobiv sõna...polnud probleeme KOER tuli päris kergelt. Enne starti sai läbi räägitud ,et algus võtame kergelt..ei pinguta üle. Meie kerge oli see, et esimesel normaalselt joostaval teel oli tempo 5 min/km juures :) Võiks õelda, et suurim probleem punkti leidmisel oligi kohe alguses kui kuidagi ei suutnud väikest lagedat üles leida. Esimene lisaülesanne meile oli kanuuga ilma aerudeta punkti võtmine jõe keskelt. Lihtne ma sikutasin end jõuga punktini ja Ranno siis nöörist kanuu tagasi kaldasse. kaldale hüpates olid mul tasakaalu häired ja samm tagasi kohe jõkke...saigi kohe kiirelt jalad märjaks ära..polnud vaja rohkem põdeda.Ütleme  nii ,et edasised punktid tulid suht lihtsalt kätte. Järgmine tõsisem jalgade märgamine minul oli Peterburi maantee aluses ökotunnelis. Põlvini vesi ja lõpuks oli ikka jalgadel päris külm. Peterburi maanteest põhjapoolne kaardiosa oli meile sobiv männimetsa alune, kus polnud probleeme ka ilma teeta liikumine. teine lisaülesanne oli palgi vedamine siksakitades lintide vahelt üles ja siis otse alla. Jälle lihtsad 8 punkti. See oli piirkond kus meil tihti ka vedas lihtsalt otse punkti joostes...ei pidanudki palju otsima. Aga otseloomulikult oli üks kohustuslik punkt paigutatud ka Jägala joa alla. Ja sealt siis algas tagasitee maanteest lõunapoolsele alale.Esimene lisaülesanne sealpool oli sullemulle saega klotsi saagimine..sellele mast ja puri külge ja ujutama seda natuke maad. Ühemehe käsisaega oleks selle tüki kiiremini ära saaginud..ei oska ju seda kahemehe saevärki. Kohe peale seda punkti oli järgmine suurepunktiline ülesanne...üks mees pidi kummilohviga üle jõe aerutama abiks aerud(pigem võiks neid pinksireketiteks nimetada) ja võistkonnakaaslane tagasi. Mina sain seal kanni märjaks. Rannol oli liialt palav ja kastis alumise poole täielikult ära. Järgmine tagumise kauge nurga punkt oli riskeerimine aega jõudmisega. tahtsime ju veel kaks lisaülesannet võtta ja polnud kindlad kaua need aega võivad võtta. Pisut keeruliseks see punkt osutus, aga kuna ma viitsisin ka lõpuks kaardile natuke vaadata ja oma arvamuse sekka õelda, siis sai piisava kiirusega selle punktigi kätte. Siit alates olime võistlusega seal punktis kus ei otsinud enam kuiva kraaviületust vaid ikka otse läbi kahlasime.Õnneks olid tulemas pikad maateejooksu lõigud mida me olime nädal varem Jägala jõe kandis harjutanud(küll totaalselt vales kohas:)) Tore oli muidugi see ,et võistluse 6ndal tunnil suutsime näidata aegu 5minuti ja alla selle kilomeetri kohta. Punkt 5 kordne maja korter 26 vannitoas Jägala sõjaväelinnakus...hea, et Ranno arvutamisoskus alt ei vedanud...sellises seisus ma ei olnud enam suuteline selliseid ülesandeid lahendama.Meenus kunagine xdream võrus kus oli paljudel väsinuna raskusi lihtsal arvutamisel. Aga meil läks seekord kergelt. teine trepikoda, neljas korrus ja sealt tuli otsida. Jäi veel 2 punkti ja mõlemad lisaülesanded. Esimeses tuli õllekaste endale alla pannes ronida lae tala juurde ja sealt punkt võtta...teine mees oli julgestamas nööriga. teise kasti juures kukkus kell käe pealt ära( rihma kinnitus oli lahti tulnud).Kokku sai vist endale 9 kasti umbes alla laotud. Ja viimane ülesanne oli kaveikus roomamine ja 5 punkti leidmine. kergelt krampi kiskuvate jalgadega pole see just maailma meeldivaim tegevus,aga ajanappus sundis seda suht kiiresti tegema. Ja sealt edasi oli vaid finishisse joosta. Jäi aega ülegi paari minuti jagu..nagu eelmine aastagi. Kokkuvõttes siis saime kevadetapil teise koha. Pettunud? Ei üldsegi mitte. Esimesed olid ikka selgelt eest ära ja kolmandatega oli ka meil selge vahe olemas. Pettumus oleks olnud mõne punktilise vahe juures. Tulemused

Meie teekonna pikkuseks 6 tunni juures minu kella andmetel oli 43,77 km. Head meelt tegi see,et tegelikult suutsime joosta ikkagi peaaegu terve selle aja vältel. jalutamiseks olid ainult väga hullud sood ja risustunud metsaalused.Kus vähegi joosta kannatas seal seda ka tegime. Sügisene etapp jääb meil vist auhinna järgi minemata..kuna hetke seisuga on samal nädalavahetusel vaja meil maraton joosta. Aga mine sa tea..äkki Ranno hakkab nüüd Kölni jooksu vastu huvi üles näitama :)

Viies tiir ümber Viljandi järve...ei kuues ikka.

Üritasin Viljandis välja mõelda mitu tiiru olen sellele järvele joostes peale teinud..suutsin välja mõelda 5, aga 6nda avastasin internetist asja üle kontrollides.
Seekordsest jooksust ka nüüd natuke. Viljandi poole sai mindud juba tegelikult eelmise päeva õhtul. Kuigi jah volbriöö lasi uinuda alles 2 paiku öösel. Hommikul oli tunda üle pika aja jälle ühte huvitavat surinat sees. Jess kerge võistlusärevus oli tagasi tulnud üle pika aja.Ikkagi hooaja esimene start ja hetkevormist polnud õrna aimugi. Ainuke eesmärk mille püstitasin oli pisut eelmise aasta aega kärpida ja stardikohta hoida järgmiseks aastaks. Eelnev õhtu kontrollisin veel 82.suurjooksu enda aja üle, mis oli 50 ja poole minuti kanti. Soojendusel muidugi olid kõik kohad nii ahiged ja valusad...põlv oli valulik...hüppeliigesega sama jama..üritasin juba ette ebaõnnestumise vabandusi leida :)

Stardi järgselt esimeses vasakkurvis tegin juba kohutava vea...kasutasin kõige pikemat trajektoori mis seal üldse võtta andis...lõikama oleks pidanud! Huntaugu tõus tuli ka kuidagi kergelt kätte..andsin mõnusalt muidugi minna ka(pärast tuvastasin ,et pulsi sai seal juba 196 löögi peale). Maantee osa oli päris mõnus ja veel taganttuulega ka veidike hirmutas 3:50 tempo seal, aga loota oli ,et sopa sees tõmmatakse pulss alla tagasi. Nii märga sopaauku ausalt õeldes ei mäletagi. Breikimist oli kõvasti..reied sai mudaseks ka..korra käis ka jalg alt hüppeliigesest huvitavas asendis ära, aga õnneks mul selle väänamisega suht head suhted.Järve tagumine pool oli nagu oodatud üks igavene valu,vaev,  rist ja viletsus :)  Vastutuul nagu oodatud...kiire alguse tagasilöögid. Kosusin alles põldude lõppedes( olid head ajad kus 2010 jooksin põldudel tallamata osal uut rada sisse..vot siis oli alles jõudu:)) Viiratsi mäest alla minnes (vist raja kiireim lõik) palju ei puudunud ,et ninaga mulda oleks kündnud, aga püsti jäin. Ütleme nii, et viimasel kahel kilomeetril sellist kiirust ei suutnud näidata kui mõnel varasemal jooksul, aga eesmärk sai täidetud vähemalt lõpuaja osas. lootsin 50 minuti ligi joosta aga tuli lõpuks 49:13. See jääb küll 2008 aasta joostud isiklikust rekordist 46:25 valgusaastate kaugusele, aga praeguse seisuga jäin väga rahule. Pulsinäidud olid endale väike üllatus..Poleks uskunudki ,et terve ringi punases suudan lipata. Keskmine 186 bpm ja maksimumi suutsin lõpukilomeetril 199 välja pigistada.

Tänaks veel kõiki kaasaelajaid :) Teist oli tõesti abi..ei lasknud ühtegi nõrkusehetke sisse lasta.

Ahjaa muigega meenutan ka laupäevast trenni koos Urmase ja Rannoga kus Ülemiste järve ja Viljandi maantee vahelisel alal kaks pisikest ussi suutsid sellist elevust tekitada. Ok see üks nastik oli tegelikult ikka päris paras volask. Millegi pärast kadus peale seda maastikul jooksmise isu ära selleks päevaks:D