Seekordsest jooksust ka nüüd natuke. Viljandi poole sai mindud juba tegelikult eelmise päeva õhtul. Kuigi jah volbriöö lasi uinuda alles 2 paiku öösel. Hommikul oli tunda üle pika aja jälle ühte huvitavat surinat sees. Jess kerge võistlusärevus oli tagasi tulnud üle pika aja.Ikkagi hooaja esimene start ja hetkevormist polnud õrna aimugi. Ainuke eesmärk mille püstitasin oli pisut eelmise aasta aega kärpida ja stardikohta hoida järgmiseks aastaks. Eelnev õhtu kontrollisin veel 82.suurjooksu enda aja üle, mis oli 50 ja poole minuti kanti. Soojendusel muidugi olid kõik kohad nii ahiged ja valusad...põlv oli valulik...hüppeliigesega sama jama..üritasin juba ette ebaõnnestumise vabandusi leida :)
Stardi järgselt esimeses vasakkurvis tegin juba kohutava vea...kasutasin kõige pikemat trajektoori mis seal üldse võtta andis...lõikama oleks pidanud! Huntaugu tõus tuli ka kuidagi kergelt kätte..andsin mõnusalt muidugi minna ka(pärast tuvastasin ,et pulsi sai seal juba 196 löögi peale). Maantee osa oli päris mõnus ja veel taganttuulega ka veidike hirmutas 3:50 tempo seal, aga loota oli ,et sopa sees tõmmatakse pulss alla tagasi. Nii märga sopaauku ausalt õeldes ei mäletagi. Breikimist oli kõvasti..reied sai mudaseks ka..korra käis ka jalg alt hüppeliigesest huvitavas asendis ära, aga õnneks mul selle väänamisega suht head suhted.Järve tagumine pool oli nagu oodatud üks igavene valu,vaev, rist ja viletsus :) Vastutuul nagu oodatud...kiire alguse tagasilöögid. Kosusin alles põldude lõppedes( olid head ajad kus 2010 jooksin põldudel tallamata osal uut rada sisse..vot siis oli alles jõudu:)) Viiratsi mäest alla minnes (vist raja kiireim lõik) palju ei puudunud ,et ninaga mulda oleks kündnud, aga püsti jäin. Ütleme nii, et viimasel kahel kilomeetril sellist kiirust ei suutnud näidata kui mõnel varasemal jooksul, aga eesmärk sai täidetud vähemalt lõpuaja osas. lootsin 50 minuti ligi joosta aga tuli lõpuks 49:13. See jääb küll 2008 aasta joostud isiklikust rekordist 46:25 valgusaastate kaugusele, aga praeguse seisuga jäin väga rahule. Pulsinäidud olid endale väike üllatus..Poleks uskunudki ,et terve ringi punases suudan lipata. Keskmine 186 bpm ja maksimumi suutsin lõpukilomeetril 199 välja pigistada.
Tänaks veel kõiki kaasaelajaid :) Teist oli tõesti abi..ei lasknud ühtegi nõrkusehetke sisse lasta.
Ahjaa muigega meenutan ka laupäevast trenni koos Urmase ja Rannoga kus Ülemiste järve ja Viljandi maantee vahelisel alal kaks pisikest ussi suutsid sellist elevust tekitada. Ok see üks nastik oli tegelikult ikka päris paras volask. Millegi pärast kadus peale seda maastikul jooksmise isu ära selleks päevaks:D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar