Ära kunagi alahinda maratoni jooksmist!

Üritaks nüüd lõpuks oma 10nda maratoni lookese ka kirja panna. Alustaks sellest, et vähem kui nädal enne maratoni sain endale uued sussid. Ja just nendega plaanisin joosta pühapäeval maratoni.Millegi pärast oli tekkinud tahtmine Asics gel DS trainerite juurest korraks tagasi minna Nike kasutamise juurde. Esimest korda siis oli minu käsutuses Pegasused.Plaan oli need sussid sisse joosta neljapäeval, jõusaalis lindil. Sellega läks aga nii nagu läks. Mina Kohila spordisaali jooksulindiga sinasõbraks ei saanud.Peale korduvat üritamist tunnistasin selle lindi jooksukõlbmatuks (libiseva lindiga on suhteliselt võimatu joosta) ja ronisin oma uute sussidega tunnikeseks ratta selga.Sellega oli siis nende sisseõnnistamine tehtud ja lootus jäi, et ehk saab laupäeval neid ka jooksu ajal proovida.
Lennureis toimus seekord siis suunal Riia - Bergamo.Sealt edasi bussiga Milanosse, kust juba pikk 4 tunnine rongisõit Firenzesse (neile oli muidugi pikem sõit kes lõppjaama Napolisse sõitsid ;)) Hotell oli juba 2009 aastast tuttav ja kindla peale minek. Kõrval oli pikk park, kus ka maratonirada ca 10 km ulatuses tiiru tegi. Ja põhi vaatamisväärsused asusid umbes 2 km jalutustee kaugusel.
Laupäeva hommikul silmi lahti tehes kuulsin väljas vihmasadu. Ja mitte õrna seenevihma vaid kallas kõvasti.
Vedasin jooksuriided selga, uued sussid jalga ja suundusin õue. Vihm oli õrnaks udukaks taandunud. Esimesel kilomeetril kirusin, et buffi polnud pähe pannud, pea külmetas :) Kavas oli kopeerida aasta tagust Kölni laupäevajooksu. Kõik tundus olevat korras. Jalgade seisukorra üle kaebust esitanud ei oleks. Viimasel kilomeetril enne hotelli sain ka korraliku paduka kaela :D
Peale hommikusööki läksin uurima millise transpordiga messile saab (olgu õeldud, et sama mees kes 2009 aastal juhatas meid pisut valesse kohta oli oma ülesannete kõrgusel ja juhatas meid nr. 12 bussi peale kohas kus sellise numbriga bussi küll ei olnud) Küll aga teatas ta rõõmusõnumi, et see olla erakordne juhus kui Firenze maratoni ajal vihma ei saja ja homne päev selline tõotaski tulla. Andsin talle mõista, et 4 aastat tagasi oli ka perfektne ilm kui seal oli, mille peale ta hüüatas "Oh, it's You! Come back next year again :)
Messil pikalt aega ei raisanud.Tagaukse kaudu sai sisse hiilitud (mingi seltskond arvas, et juhatab hea otsetee messile)Materjalid käes, tiir rahvasummas läbi murtud ja minekut.Firenze maraton pole kiibisüsteemis mingit uuendust teinud.Ikka samasugune raske tükike ripub numbri küljes.
Õhtul sai siis oma keemiakotike välja otsitud.Rõhk oli enervit'i toodetel. Uuendusena mõtlesin proovida toodet mis pidi ligi pooleks tunniks surnud üles äratama (puhas guarana kokteil).Pükstena otsustasin lühikesi liibuvaid kasutada sest tavaliste jaoks jäi reitelt pekk maratoniks maha võtmata :D
Maratonipäev.
Kuna start kell 9 hommikul, siis 6 oli juba söögiaeg. Pudru ei kippunud küll mingi valemiga alla minema. Libistasin banaani sisse ja toppisin tsipa pudru ka järgi ja 1,5 tunniks veel voodisse vedelema.
Veidi enne 8't läksin rongkäigule. See tee mis igapäevaselt jõe ääres on täis autosid ja rollusid oli pühapäeva hommikuks vallutatud maratoonarite poolt.Nautides sooja hommikupäikest ja vitsutades  energiabatooni sai üsna märkamatult stardiala juurde jõutud. Ei tulnud selleks ronida enam üles Michaelangelo platsile, vaid start oli nüüd madalamalt ja teiselt poolt jõge.
Enne starti paluti jooskjaid minutilisele leinaseisakule Sardiinias tormi ja üleujutuse tagajärjel hukkunutele (kuna Eestis oli ka leinapäev kuulutatud siis võis samas seda ka Lätis hukkunute mälestuseks pidada)
Jäi üle veel välja mõelda mis tempoga minna jooksma seda maratoni...mul polnud õrna aimugi! Mõtlesin, et vaatan mis teevad 3:15 ja 3:30 pallid. Eeldasin vaid, et jään sinna kuhugi nende vahele jõlkuma. Teist kordselt peale esimest Amsterdami maratoni otsustasin  kasutada pulsivööd. Ütleme nii ,et ega väga jooksuajal pulssi küll ei vaadanud.Stardiks üritati rahvast seekord käima tõmmata Avril Lavigne'ga. Ei olnud küll samal tasemel mis eelmisel aastal Kölnis, aga meeleolu lõi seegi. Tuleb tunnistada, et stardi üleviimine uude kohta oli mõistlik tegu. Ruumi joosta oli algusest peale piisavalt.Ei oskagi jooksu kohta miskit väga rääkida. Kuni 20 kilomeetrini jooksin seal 4:50 tempo ligi. Nagu eeldasin asusin kahe pallide grupeeringu vahepeal. Täpset kohta ei mäleta ,aga vist oli kuskil 18. kilomeetri juures Pitti palee läheduses kus jooksin vasakus kurvis postile sisse. Rahvas tõmbus minu eest laiali...osad kõnniteele rada lõikama, osa jäid teepeale ja minu reis lendas otse kümnesse :D Poolmaratoniks olin juba küpse. Enne 2'te tundi olid juba reites krambialged. 32. kilomeetri rauteeületus silla eel manustasin selle guarana kokteili ka sisse. Tunnistan ausalt, et maitseelamus oli selline, mis peaaegu mu sisikonna oleks sinna samasse tõusupeale jätnud. Polnud midagi meeldivamat ka kohe käepärast mida peale võtta. 5 kilomeetrit enne lõppu käisid krambikesed läbi peaaegu igaltpoolt...mõlemad reied, käed(esmakordne nähtus), üks säär. Teisel olin achilka kinesioga pisut teipinud ja see oli koht mis kõige vähem muret tegi. Lõpus üritasin veel endast selle hetke viimast välja võtta, aga see üritus sumbus enne lõpukurvi, kui hetkeks osutus jooksmine ja isegi käimine võimatuks. Lõpusirgel võttis valu isegi silma märjaks :D Või oli see õnnis teadmine ,et ikka mingi valemiga lõpuni jõudsin. Puhtaks ajaks oli siis seekord 3:40:36. Ütleks veel, et Firenze rada on läinud tunduvalt raskemaks võrreldes 2009nda aastaga. Lisandunud on kaks tunnelit.Aga see pole vabandus. Mäletan väga hästi ,et kui joosta jõuad siis tõusukesed ei ole probleemiks.

Vasak reis mõned päevad peale jooksu

Mida ma sellest jooksust õppisin? Minu puhul ilma trenni tegemata on vääääga valus minna maratonile jooksmist lihtsalt nautima. Sain seda teha vaid peaaegu poole distantsini. Ei ma ei kahetse ja pole ka pettunud. Teadsin ju millises seisus olen kui sellele jooksule minna otsustasin.
Olen nüüd peale maratoni päris hästi jalad alla saanud.Otsustasin, et pole puhkust ära teeninud ja nädal hiljem alustasin lippamistega. Tunnen veel pisut väsimust, aga mitte jalgades. Järgmiseks aastaks on põhimõtteliselt tehtud plaan taaskord joosta kaks maratoni. Enamvähem on valik ka tehtud ,aga hetkel veel jätan need saladuseks.
Kerget jalga ja ärge siis talvel libedaga joostes luid murdke :D

Tagasi toskaanasse.

Ei jää ka 2013 aastal mul maraton jooksmata. Olin küll päris lootusrikas selle 10nda maratoni suhtes, aga paraku läksid asjad pisut teisiti. Arvan, et 24nda novembri hommikul astun Firenzes starti kõige viletsamas füüsilises seisundis, millega olen maratonile peale läinud.Vähemalt ma ise ei kruvi lootuseid kõrgeks ja siis pole pärast ka põhjust millegi pärast pettunud olla ;)
Nii, et juubelile! 30's juubilar-Firenze maraton ootab.

3000 meetrit staadionil.

Kõigepealt mainiksin ära, et Kohila staadionil on ühes nurgas 6 meetrine küngas :D Vähemalt nii väidab mu kell. Teiseks...teist aastat järjest suudab kell mingi hetk mõõtevea sisse ajada. Nii, et jooksin kella andmetel 3,09km. Jutt käib siis Kohila pikamaajooksusarja esimesest etapist..3000 meetrit.Seadsin eesmärgiks läbida kilomeetreid ca 3:30ga. Ei õnnestunud veel. Väsimus tuli peale ja lõpp vajus päris ära. Tulemuste tabelis oleva 10:46,0 aja seaksin ma päris tõsiselt kahtluse alla. Ma olin küll aeglane, aga mitte nii aeglane.Enda kella andmetest käib läbi aeg 10:44,93 ja olen suht kindel ,et finishis läks mul minimaalselt sekund, et üles leida nupp kuidas kell kinni käib. Nii, et tundub, et stopperi taga tukuti ;) Ok ei virise...hetkel ei ole veel tähtis aegade taga ajamine, olulisem oli treeningrutiinist ja kiirusest korrakski välja tulla ja see õnnestus. kahjuks järgmise nädala 2000 meetri jooksule ei jõua (tore oleks muidugi eelmise aastaga võrrelda) aga 5000 meetris peaks kohal olema. Kui võtta nüüd 3 km tulemus ja mõelda, et longiksin viimased 2 km 4 minutiga veel ära siis ma suudaksin 2 sekundiga oma 5 kilomeetri rekordi purustada. Ootan huviga :)

Seitsmes Viljandi järvejooks

Polegi teist sellist jooksu kus oleksin rohkem kordi osalenud. Midagi selles jooksus on mis ajab ikka ja jälle esimesel mail Viljandisse,et tõmmata selga jooksuriietus ja jalga papud ning astuma stardijoonele koos tuhandete kaaskannatajatega.Esimest korda osalesin 2006 aastal.Tol aastal toimus esikoha duell Loskutovi ja Kirwa vahel, neist esimene oli ka sel aastal rajal, aga mitte enam võitluses esikoha eest.Vahele jäi mul ainult 2009 aasta kus olin vahetult enne jooksnud oma senini püsiva maratoni rekordi ja peale seda veel läbinud xdreami etapi ning esimesel mail otsustasin puhata.
Aga nüüd lähiajaloost välja ja selleaastase jooksu juurde.Huvitav on see, et kui igaaastase esimese jooksu eel on kerge ärevus ja teadmatus oma jookuvormi suhtes ja pisut pelgangi seda esimest võistlust siis sel aastal oli teisiti. Pigem ootasin seda.Juba aprilli alguses kui oli esialgne plaan minna Haapsallu 10k jooksma valdas sama tunne.Seadsin eesmärgi olla kiirem eelmise aasta ajast.Ja teadsin ka, et olen sellest kiirem.Küsimus ainult kui palju?
Ilm oli fantastiline...kerge tuul oli, aga praktiliselt pilvitu taevas ja soe päike andsid oma panuse. Nii, et lühikeses starti oodates oli mõnus soe olla.Stardi järgselt eelmise aasta viga ei korranud ja lõikasin kohe murule, et kõige otsemat teed mööda asfaltkattele saada.Huntaugu tõus tuli ka suht mõnusalt kuigi peale seda oli vaja mõni hetk taastumiseks.Esimese 3 kilomeetriga olin 2012 aasta graafikust ees ca 30 sekundiga.Ja enamus tuli stardi ja mäekilomeetriga. Siledat asfaldi suutsin eelmine aasta sama tempoga läbida(kuigi mäletan ,et aasta varem oli lõigul 3-4 kilomeeter korralik tagantuul).Üleval mäeotsas suutsin enda jaoks ühe ohtliku momendi ka tekitada kui astusin sissetallatud vao servapeale ja jalg huvitavas asendis ära käis,aga õnneks ei väänanud jalga jooksukõlbmatuks.Mudalõigud ja järve teise külje suutsin läbida kilomeetreid ca 10 sekundit eelmisest aastast kiiremini.5,5 km peal mäletan, et läks Ain-Alar mööda(viimase 6 km'ga jooksis ta mul üle 2 minuti eest ära)Viimased kaks kilomeetrit olid mulle aga tõsine piin. Jalad olid täiesti pehmed all ja eelviimane kilomeeter oli ka vastutuult.Viimasel kilomeetril üritasin ükskõik kelle sabas püsida, aga kõik tundusid eest ära libisevat...Viimasel kahel kilomeetril maksin siis end varem rihmaks tõmbamise hinda, kaotasin eelmise aasta viimase 2 kilomeetri ajale 22 sekundit. Lõpuaeg siis 48:14. See siis 59 sekundit parem kui aasta varem. Kui ma sedasi edasi jätkan, et iga aastaga minut siis 12 aasta pärast hakkan esikohta jahtima ;)Väike viide tulemuste lehele ka.
Uute korraldajate kohta ütleks, et well done! Lõpuks on Viljandi medal saba taha saanud :D

Laulasmaa ja Klooga

Avastasin eile Laulasmaal toimuvad öised Tallinna meistrivõistlused orienteerumises.Kuna oli vaja ka endal pisike jooksutrenn teha siis mõtlesin vaadata üle kui suur on orienteerujate seltskond ja siis ise Klooga rannalt alustades väike jooksuots teha.Ütleks ,et koju jõudes tuli tunnistada ,et päris meeldiv ettevõtmine oli. Enda jooksuotsa alustasin siis Klooga ranna rongipeatuse juurest, liikusin mööda maanteed Laulasmaani ja tagasi,pisut edasi tagasi lõike veel lõpetuseks ning viimase 1,5 km tegin siis rannaliival. Mõnus oli - kerge kuuvalgus ja punased täpikesed mere kohal.Kokku tuli 80 minutiga 15,67km. Laulasmaa pool oli vahepeal täitsa tore asfaltkattel meetreid mõõta kui nägid paralleelselt metsas liikuvaid lambikesi :) Rikult küsiks ,et kas nüüd on mu selle aasta orienteerumine tehtud? Ma leidsin ju lõpuks ilma kaardita alguspunkti üles.Homme peaks ka Viljandi jooksule end ära regama...ootusärevus on suur soparallit oodates.Sel aastal saab vist üks päris magus mülgas olema ;)

Joostes kevadesse...vaevalt, lund sajab ju alles! :)

Teeks siis üle pika aja jällegi ühe lühikokkuvõtte.Alustaks aasta algusest. Jaanuar läks jooksu poole pealt suhteliselt untsu.Suutsin mitu korda väikeste vahedega palavikuga võidelda ja siis lõpuks sain ka igatalvise traditsioonilise köha külge.Veebruaris sain jälle jooksutsüklisse ja märtsis tuli peale 2010 aasta oktoobrit taaskord kuu jooksukilometraaziks üle 200 km. Nüüd on nn.vahehooajad läbi ja kui jalad kannavad siis üritan seda sedasi hoida.
Mõni nädal tagasi tekkis idee alustada võistlushooaega eesmärgiga teada saada mis seisus olen. Plaan oli Haapsalu 10k. Aga jätsin endale ka väikese taganemistee, et jooksen seal siis kui kraad näitab +5C või enam. Nii ,et süüdistan kõiges ilma ,et mind eile Haapsalus polnud. Plaanisin siis teha alternatiivi kodus.Mõtlesin igasugu teevariante välja kus saaks joosta ilma, et peaks jää peal breikima või ristmikel autosid jälgima.Valikuks osutus jooksuots Kohila-Hageri-Kohila(pidin paar korda küll tee serva jääle tõmbama, aga kannatas ära)Polnud küll parim valik, alguses kodunt minnes pisut kurvitamist ja siis 2 õhkõrnalt tuntavat tõusukest + 1 sama kategooria lauge tõus tagasiteel, aga see eest eelviimane kilomeeter oli  korralikult allamäge. Ok nüüd siis selle trenni juurde. Plaanisin katsetada 4:20 kilomeetrile minna.Kui tunnen, et jõudu on siis teisel poolel gaasi lisada.Reaalsus oli see, et esimesed 2 kilomeetrit läbisin 4:16ga.Teise kilomeetri lõpuks kirusin end, et krt jõusaalis vaja käia. Selg tundus kiiremate liigutuste ajal vägagi nõrk olevat. 3,4,5 km tundus 4:13 tempo suht ok. 6.km tagasipöörde tõttu 4:16 ja 7ndal 4:12. Selleks hetkeks olin juba oma trenni eesmärgi täitnud ja ei morjendanud ka see ,et 8's km kerges vastutuules ja ülesmäge 4:17 tuli. Järgnev allamäge km 4:11 ja viimane 4:07. Kokku siis sellel testjooksu 10k aeg 42:13: Pole just sama seis mis 2009 aasta aprillis, aga sellegipoolest olen optimist.Kuna viimasel ajal kergelt probleemsed kohad jalgadel ei jooksu ajal ega pärast tunda pole andnud ja tean ka, et varu jäi piisavalt.
Selle hooaja edasised plaanid? Hmm peaeesmärk on mul kogu aeg olnud seotud maratoni tulemusega...ei kevadel sellele niipalju tähelepanu ei pööra.Tahaks küll kusagil enne Jaanipäeva ühe joosta, aga seda pika ja raske trennina. Poolmaratonis peaks ka leidma esmajärgus alla 1:30 vormi üles , siis saaks juba edasi vaadata.Kui just mõnele o päevakule ei lähe siis Libahundi jälje otsimise ja teiste võsamängude ürituse jätan vist vahele.Aga mis kõigetähtsam....üles tuleb leida KEVAD.
Ahjaa lisan veel, et spordijutu juurde käib ju ikka ja jälle kaaluprobleem. Kui eelmise aasta lõpus olin ilusti vinksis vonksis siis nüüd kevadise "paastuperioodiga" on lisandudnud 5 kilo. See tuleb nüüd küll kiiremas korras rannahooajaks maha saada.