Dejavu

Jutt siis seekord libahundi jälje otsimisest.Kevadise selle sarja etapil saadud teine koht pani tõsiselt mõtlema juba suvel maratoniplaane tehes võimalusele minna libahundi sügisetapile kokkuvõttes teist kohta kaitsma. Punktivahed olid piisavalt suured, et mitte unistada esikohast ja ka teisekoha kindlustamine tundus suht reaalne.Saigi siis mingi aeg otsustatud ,et vahetame esialgsesse plaani kuulunud Amsterdami maratoni välja Kölni omaga.Minu puhul oli tegemist üsna suure riskivärgiga, sest 8 maratoni on andnud juba kogemuse selles suhtes,et tean millises seisus võin olla maratonijärgselt. 6 päeva taastumiseks on minu puhul selgelt liiga vähe...aga 6 päeva pärast libahundi stardis me olime.Mainiks veel ära et teisipäeva öösel vastu kolmapäeva väiksel ca 10 km matkal lennujaama oli meil mõlemal nii minul kui Rannol jalgadega probleeme.Reedeks sain mina enda omad mitte valu tegevasse konditsiooni. Vähemalt 3 korda treppe mööda 5ndale korrusele ja alla lipates küll miskit viga ei olnud :) Libahundi hommik läks kiireks...pidin peaaegu sisse magama, söödavat mul polnud, lootsin Ranno varude peale :) Poest haarasin vaid paar batooni.Selle aastased mõlemad etapid on rajaplaneerimisel olnud suht keerukad.Mitte ei taha sobivat valikut leida...seekord erinevalt kevadest liiga palju üle ei mõelnud ja aega ümberplaneerimisele ei kulutanud.Korraldajatele heidaks ette pisut seekordset stardi andmist. Kusagil jutu keskel poetatud "Nüüd" ei ole piisavalt veenev ja konkreetne stardikäsklus.Kui finishis iga ettenähtud aja ületatud minuti eest saab ühe miinuspunkti siis tahaks ikkagi teada täpset aega millal kell käima lükata.Päris üksikasjalikult ei hakka seda 6 tunnist seiklust läbi kammima ,aga toon ära mõned meeldejäävamad hetked. Esimene ujumine tuli üllatavalt vara Pääsküla jõe äärse punkti nr52 ära võtmisel otsustasime ,et on vara ujuma minna ja läheme ringiga sillast. see oli vale otsus ja ajakaotus sest teiselpool jõge kahlasime rinnuni olevast kraavist läbi.Punkti nr35 juures (vähem kui tund stardist) panin valuvaigisti sisse sest põlvevalu hakkas kergelt endast märku andma.Pääsküla raba oli minu jaoks täiesti avastamata maa. Päris lahe oli..mulle meeldis see esmakordne külastus.Lisaülesannete jaotus oli meil hästi ära jagatud. Kui oli vaja võssa sukelduda siis oli see väljakutse minule ja kui kajakiga kruiisida siis sai ranno seda teha.Aga ütleme ära ,et samal ajal teisel võistkonna liikmel polnud sugugi lõbus sest seismine oli vägagi külm tegevus märjas sügises. Mäletan, et mingi hetk rajal mõtlesin ,et tore oleks kui kannataks vähemalt 3 tundi joostes ära siis järgmine siht oli 4 tundi. tegin ka vahepeal märkuse Rannole ,et linna orienteerumine on raske.  Pole erilist puhkemomenti võtta jalutamise näol nagu seda oli mingi hetk jägala soodes ja võpsikutes.Rulluisk oli minu jaoks seekord väga raske. Põlv ei lubanud väga korralikku uisuliigutust teha. Mis puudutab lendava taldriku lennutamis oskustesse siis Rannole ütleksin, et kas ma mitte Jõulumäe laagri ajal ei maininud ,et mõnikord võiks laagri kavasse ühe väikse diskgolfi mängu ka võtta. Nüüd oleks see ehk marjaks ära kulunud.Muidugi omaette tase on kaugelt eemalt kohtunikule pihta saada, aga lähedalt ketast korvi ei saa :D

Viimased 1,5 tundi minu jaoks on väga ähmased. Astangu tunnelis kolistamisel suutsin veel natukene end kiiremini liigutada,aga Harku rabasse jõudmisel hakkas juhe kokku jooksma mõlemal vist. Ma vähemalt ei näinud päkapikke ja olematuid punkte metsas kus neid polnud :D Päris viimasest lõpust ütleksin seda, et kuidas see Taaraka väljend oli? " Imesin end silmamunade peal finishini" ...Vahetult enne finishit Ranno veel sundis mind vägisi elektrirongi ette ka hüppama :D Sellele vaatama ta jäime 46 sekki finishisse hiljaks.Kodus vaatasin ,et see viimane raske kilomeeter sai kruiisitud 4:48ga.Rohkemaks sel hetkel enam võimu ei olnud. Minu kell andis läbitud distantsiks 51,65 km. Millest siis ca 4 olid uisku. Kahe etapi kokkuvõttes suutsime oma teise koha säilitada. sel etapil olime viiendad,kuid punktivahed pole suured.Ranno suutlikuses ma ei kahelnud, aga olen üllatunud pisut endas. Väga ei uskunud, et suudan 6 päeva peale maratoni 6 tunnise rogaini läbida ja seda enamusajast joostes.Sisuliselt oli meil käimispausikesi väga vähe...ainult tõesti kohtades kus jooksmine oleks liialt riskantne olnud.Tore oli muidugi ka see, et kuigi jalad olid vääääga paksud all siis krambiprobleem mind ei kummitanud ,ainult lõpu eel ühes kraavis hetkeks andis märku. Kuigi Rannole jäi miskit sellel etapil sisse kipitama...mõned võimalikud lisapunktid siis usun, et tegime täiesti korralikud 6 tundi (arvestades me tolle hetke seisundit) Viimase etapi tulemused ja selle aastane koondarvestus
Nüüdseks võin õelda, et jooksupausi pean miinimum vähemalt 2 nädalat. see sõltub põlve seisukorrast. Eile ja täna on päris hull olnud.Trepist üles ei saa, Alla veel hüppab ühel jalal.